Tartu Descartes'i Lütseum: Anne 65, 50703 Tartu, tel: 7 461 800, faks: 7 461 802, e-post: kool@tdl.ee
Sisujuht

Otsi lehekülgi


TDL-is on t3

TDL-is on t3

Inimene on oma tegevusega muutnud palju loodust. Väheseks jääb linnades haljasalasid, puid ja põõsaid ning seetõttu ei jätku lindudele talvel piisavalt toitu – põõsaste ja puude seemneid. Sellest tulenevalt on inimestel võimalus neid aidata.

Descartes´i Lütseumis tegelevad lindude talvise toitmisega 2001. aastast kõik need õpilased, kellel on tunnid bioloogiaklassis. Toidu ostmiseks annatavad õpilased neile sobiva summa – viimane annetaja loeb raha üle ja toidu ostjateks on olnud 2004. aastal 8. klassi õpilased Moonika Mäestu ja Kristi Liiv.

Bioloogiaklassis võib jälgida, kuidas toidumaja ümbruses askeldavad rasvatihased, rohevindid, kodutuvid ning kodu- ja põlluvarblased. Väga harvadeks külalisteks on isased ja emased leevikesed ja siidisabad.

Meie toidumaja külastajad

Lindude jälgimine annab hea võimaluse õppida tundma linde ning nende sugulist dimorfismi. Mina ei oleks küll varem ära tundnud siidisaba, ega teadnud, kuidas eristada emast rasvatihast isasest. Bioloogiaõpikust teksti õppimisega ei anna seda võrreldagi, sest need teadmised on märksa kasulikumad ja tähtsamad.

Rasvatihase, kõige tuntuma külastaja, tunneb ära tema helekollase kõhualuse järgi. Emaslinnul on kõhul olev must triip kitsam kui isaslinnul. Rasvatihane on elav ja liikuv lind, kes sööb kõike, mida kätte saab. Suvel on põhitoiduks selgrootud, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Tihti külastab ta ka neile mõeldud söögimaju. Putuktoidulise linnuna aitab rasvatihane putukaid hävitades hoida looduslikku tasakaalu. Tema poolt massiliselt söödavate putukate hulgas on valdavalt majanduslikult kahjulikud liigid: mähkurid, lutikad ja lehetäid.

Leevike, kes on sama tuntud, kuid arem ja harvem külastaja, on musta lagipea ja kurgualusega jässakas värvuline. Isaslind hiilgab oma kauni sulestikuga. Tema helepunane rind on nii silmatorkav, et looduses teda tähele panna ja ära tunda ei ole raske. Emaslind roosakashalli värvusega on tagasihoidlikum. Leevikese põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Putukate ja röövikutega toidetakse vaid poegi. Põnev on tema käitumist jälgida lindude talvisel toidulaual, kus ta "esineb" tõelise ainuvalitsejana. Emaslinde isaslinnud ei puutu, kuid ülejäänud liigiesindajad peletatakse järjekindlalt eemale. Seetõttu võib ise sageli jääda tühja kõhuga. Need toiduotsijad leevikesed on paiksed. Talveks nad ära ei lenda.

Koduvarblane on ka kõigile hästi tuntud lind. Isaslinnule on iseloomulik tuhkhall pealagi. Emaslinnu pea on ühtlaselt pruunikashall. Kohanemisvõimelt ja leidlikkuselt on koduvarblane ületamatu. Elades aasta läbi käratsevate seltsingutena koos põldvarblase ja kodutuviga, on koduvarblane nende hulgas väga vilgas ja liikuv, sageli jultunud ja riiakaski. Territooriumi kaitsmisele, laulule ja rändele ta energiat ja aega ei kuluta, sest inimese kõrval on tal rikkalik toidulaud kaetud.

Põldvarblane on koduvarblasest veidi väiksem ja vahest ilusamgi, ehkki paljud seda vahet ei märka. Koos koduvarblasega on ta kõige sagedasem toidumajade külastaja. Erinevalt koduvarblasest on põldvarblase lagipea punapruun ja põsk valkjashall, must laik keskel. Käitumiselt sarnaneb põldvarblane koduvarblasega, on aga inimesega nõrgemini seotud. Ta on vahest ettevaatlikum ja arem, mõnede arvates vähem "arukas" kui koduvarblane.

Rohevint on varblasest veidi suurem rohekaskollane (isaslind) või hallikaskollane (emaslind) tüseda koonilise nokaga laululind. Vaatamata pisut jässakale kehakujule on rohevindi liigutused osavad ja lend kiire. Rahuliku iseloomu tõttu võib ta õige kaua ühel kohal püsida ja ümbrust silmitseda. Kuigi septembris ja oktoobris rändab enamik meil pesitsenud rohevinte soojematele aladele, on ka neid märgata toidumaja külastamas. Talvises lindude toidumajakeses aga on ta sageli riiakas, tõrjudes sealt eemale oma liigikaaslasi. Rohevint toitub mitmesugustest seemnetest.

Kodutuvi on meile kõigile tuttav linnatänavatel ning jõekallastel tegutsev lind. Lind on umbes hakisuurune ja tänu inimese lahkele kaasabile sageli ka küllalt kopsakas, nii et sageli meenutab tema kehaehitus küll rohkem vutti kui tuvi. Kodutuvi on värvuselt põhiliselt hallikas, tema keha ülapool on küllalt ühtlaselt hall, päranipuala valge. Tuvi tiivad on pealtpoolt hallid, altpoolt sageli heledad. Küünarhoosuled on tumeda tipuga ja seetõttu on see osa tiivast mustatriibuline. Ka tema tiibade tipmised hoosuled on tumedad. Linnu saba on hall ja otsast tume ning lennu ajal hoiab ta seda tavaliselt lehvikuna laiali. Kodutuvi keha alapool on jalgadest alates tahapoole helehall, puguala ja rind aga on sageli lihaka läikega tumehallid. Linnu kael on eest hall, külgedel aga on sellel allpool punakalt, ülalpool rohekalt metalselt läikivate sulgedega kaetud ala. Tuvi pea on tumehall ja silmast allapoole on selle külgedel õrn roosakas läige. Tuvi nokk on tumehall ja ka vahanahk pole enam nii hele, kui teistel tuvidel, see on samuti hall. Linnu silmad on tumepunased, jalad helepunased. Tänu inimkaaslevale eluviisile on tal ka teised toitumisharjumused. Kui metsikud tuvid toituvad üldiselt valdavalt taimsest toidust, siis kodutuvid on juba enamuses kohastunud inimese pillava elulaadiga, toitudes peamiselt toidujäätmetest või siis nendest toidupaladest. mida inimesed meelega neile pakuvad. See kohastumus võimaldab neil ka talve üle elada. Tuvid ei karda inimest ning sageli otsivad ise nendega kontakti.

Siidisaba on haruldane toidumaja külastaja. Isegi meil ei tulnud nad söögimajja, vaid ainult lendasid toidumaja ümber ringi ning eelistas kasepuudel süüa kasepungi. Siidisabal on kiirul suur suletutt, hallikasroosa sirgelõikeline lühike saba. Pea on tal punase varjundiga, kurgu all must laik, ka tiivad on mustad, kollase vöödistusega. Iseloomulik on ka hele vööt saba tipuosas. Sulestik on pehme ja tihe. Nokk on lühike, tugev ja tipul veidi kõverdunud. Söögiks on talle talvel mitmesugused marjad. Sageli tühjendab siidisaba salk pihlaka, viirpuu, kibuvitsa või kadaka täielikult. Ta on väga ablas lind. Seejuures jääb suur osa tema söögist seedimata ning nii aitab ta levitada paljusid taimi. Peale marjade sööb ta ka kõikvõimalikke seemneid.

Lindude jälgimine

Ma jälgisin linde jaanuarikuul. Esimesena märkasin seda, et hommikuti ja õhtuti oli rohkem linde kui lõunati. Tavaliselt umbes 35-45, lõunal aga ainult umbes 10. Samuti ei märganud ma lõunati leevikesi, rohevinte ja siidisabasid. See tuleneb sellest, et lõunati saavad noorematel õpilastel tunnid läbi ja nad lähevad koju, aga loomulikult kaasneb sellega lärm, mis hirmutab linde. Seda oli märgata ka sellest, et nädalavahetustel oli rohkem linde külastamas söögimaja kui tööpäevadel. Lisaks sellele märkasin, et varblased olid põõsastel, leevikesed ja tihased ning rohevindid aga kasepuude ülemistel oksadel. Nad ei ole linnaeluga lihtsalt harjunud, sest nad lendavad suvel tagasi metsa, aga varblased jäävad linna. Oli ka päevi, kus hommikuti ja lõunati, olenemata temperatuurist, käis ühtlaselt linde. Sellise tähelepaneku tegi ka minu klassivend Rainer Parksepp. Lindude liigiline koosseis muutus päevadega, oli tähelepanekuid, näiteks 28. jaanuaril, kus kõige rohkem oli rohevinte, siis rasvatihaseid ja kõige vähem koduvarblasi, keda muidu oli alati palju.

Toitudest eelistasid linnud rasvarohkeid seemneid, näiteks päevalille- seemneid, aga ei öelnud ära ka maapähklitest. Ainukesena ei söönud linnukesed kaera, vaid lükkasid terad nokaga söögimajast välja, kui päevalilleseemneid veel toidumajas leidus. Need läksid aga toiduks tuvidele, kes ei saanud toidumajast toitu kätte. Vahel nad küll istusid aknalaual ja ajasid teisi linde ära, kuid see ei aidanud sugugi. Kuna ilmad olid külmad, puistasime me natuke teri ka aknalauale tuvidele. Nad lendasid kohe kohale ning hakkasid koha üle kaklema. Teised linnud seda ei teinud, sest nemad istusid lähedal olevatel puudel-põõsastel ning tulid toidumaja lähedale ainult mõne seemne võtmiseks. Ainult siidisabad ei käinud toidumajas, nemad istusid kasel ja sõid kasepungi.

Lindude vaatlemine andis mulle palju mõtteainet. See pani mõtlema, kui väga vajavad linnud toidumaju. Vaatlemise ajal olid siiski üpriski pehmed talveilmad, aga mis oleks siis saanud, kui oleks olnud käre pakane?

Ma loodan, et inimesed hakkavad tulevikus lindude ja ka muude loomade eest rohkem hoolitsema, sest järjest enam kaob meie loomadele sobilikke elupaiku ning nad on sunnitud püüdma inimestega koos elama. Linnas ei leidu neile kahjuks piisavalt toitu ning siis on meie kohus nende eest hoolitseda. Meie koolis on juba viimased kolm aastat olnud t3 (tiivuliste talvine toitmine). Sellest kirjutas juba 1963. aastal ornitoloog Eerik Kumari oma raamatus „Kuidas vaadelda linde“. 2000. aastal otsustas ka Eesti Ornitoloogiaühing lindude talvist lisatoitmist propageerida ning Toomas Jüriado koostas selle raamatu abil voldiku lindude talvisest lisatoitmisest. Samuti avastasid Soome ornitoloogid, et tihaste suremus on Soomes väiksem kui Eestis, olgugi et kliima on seal karmim. See on seletatud regulaarse lindude lisatoitmisega talvel. Ma loodan, et ka meil Eestis muutub lindude toidumajad tavaliseks nähtuseks ning tulevikus väheneb lindude talvine suremus toidupuuduse tõttu.

2003-2004
Marge Veddel, 8a klass


Trükiversioon Viimati muudetud 2004-05-29 19:12:07 @
Logi sisse