René Descartes (1596-1650)

René Descartes
René Descartes (ladina keeles Cartesius) on läbi aegade üks kuulsamaid prantslasi. Kuulsus ei põhine paraku mitte ainult sellel, mida inimene ise räägib, vaid ka sellel, mida temast räägitakse. Descartes’i elutöö – raamatud, artiklid, traktaadid, uurimused – on aga sedavõrd mitmekülgsed ja keerukad, et nad on langenud äärmuslike lihtsustuste ohvriks. Sageli nähakse Descartes’i puhul ainult väga mõistusepärast lähenemist maailmale, tegelikult on aga tema töödest mõjutusi saanud peaaegu kõik filosoofid, kes kaasaegset mõtteviisi kujundanud. Seetõttu on raske üheselt määratleda sõna kartesianism, vaid peab hoolikalt tähele panema, kas sellest räägitakse seoses metodoloogia, materialismi või hoopis metafüüsikaga.

René Descartes sündis 31. märtsil Tours’i lähistel La Haye külakeses, mis kannab 1967. aastast nime Descartes. Kümneaastaselt läks ta jesuiitide kolleegiumi La Flèche’is, keskkooli lõputunnistuse sai Poitiers’s, kus ta õppis ka õigusteadust. 1618. aastal läks ta Hollandisse ning astus sõjaväeteenistusse, samal aastal kohtus ta Caeni Ülikooli professori Beeckmaniga, kes oli teaduse uue sõnaga hästi kursis ning kellel oli Descartes’ile väga suur mõju. Järgnevatel aastatel viibis Descartes sõjakäikudel Taanis ja Saksamaal ning avastas endas üha suurema huvi teadlase ja mitte sõjaväelase karjääri vastu. 1622. aastal naasis ta Prantsusmaale, korraldas perekonnaasju ning avastas, et tal on piisavalt sissetulekuid, et tööd tegemata ära elada. Ta hakkas reisima, viibides peaasjalikult Itaalias, ning tuli tagasi Pariisi 1625. aastal. Ta elas mõne aasta õukondlase elu, külastas salonge ja buduaare, võitles ühe naisterahva pärast duellil, kuid suhtles aktiivselt ka tolleaegsete teadusemeestega.

Kohtumisel kardinal Bérulle’iga 1627. aastal koputas viimane Descartes’i südametunnistusele, soovitades tõsisemalt filosoofiaga tegeleda. Descartes võttis nõuannet tõsiselt, elas mõne aasta Bretagne’s, seejärel kolis Hollandisse, ent ei paistnud sealgi rahu leidvat, vahetades pea kümme korda elupaika. 1629. aastast hakkas Descartes uurima meteoore ja optikat ning lõpetas 1633. aastal "Traktaadi maailmast ja valgusest", milles toetas Galilei avastust maakera pöörlemisest. Kuna samal aastal Galilei seisukohad keelustati, jättis Descartes enda raamatu välja andmata. Ta muutis uurimissuunda ning valmistas ette "Arutlusi meetodist" ja kolme suurt kirjatükki: "Dioptrika", "Meteoorid" ja "Geomeetria". 1635. aastal sünnitas sõbratar ja teenijatüdruk Hélène talle tütre Francine’i, kes suri 1640. aastal, kuu hiljem lahkus siit ilmast Descartes’i isa. Need aastad polnud kerged ka teadustöös, kus väitlused Fermat’ ning tema enda kunagise õpilase Regiusega võtsid palju jõudu ja energiat. 1641. aastal ilmusid "Metafüüsilised mõtsiklused", mida Sorbonne heaks ei kiitnud, mida ründasid jesuiidid ja kõige ägedamalt hollandi ülikoolid. Descartes vastas igale traktaadile traktaadiga ning leidis kõigest hoolimata mahti avaldada 1644. aastal üks oma põhiteostest – "Filosoofilised printsiibid".

Aastatel 1647-1648 viibis Descartes taas Prantsusmaal, kohtudes muuhulgas ka noore Blaise Pascaliga. Segaduste periood ja kodusõda sundisid Descartes’i jälle Hollandisse pakku, kus ta oli kirjavahetuses kahe Euroopa harituima naisega – Böömimaa printsessi Elisabethiga, kes õhutas Descartes’i mõtisklema armastuse ja tundemaailma üle (sellest kirjavahetusest tekkis hiljem "Traktaat kirgedest"), ja Rootsi kuninganna Kristiinaga, kes tungivalt palus Descartes’i Stockholmi sõita. Vastumeelsusest hoolimata sõitis Descartes 1649. aasta oktoobris Rootsi, kus Kristiina sundis teda mingisugusele lustmängule värsse kirjutama, sai veebruari alguses kopsupõletiku, kuid keeldus kuninganna ihuarstist, otsustades ise end ravida. Nädal hiljem taipas ta, et oli eksinud, ja saatis stoilise rahuga pihiisa järele. René Descartes suri 11. veebruari hommikul, 1650. aastal.

Descartes’i tuntuim panus teadusesse on küllap tema uurimismeetod ja filosoofiline järeldus, millele sellise meetodiga jõutakse. Descartes soovitab tõeni jõudmiseks lugeda valeks isegi sellised väited, mis tunduvad pelgalt kahtlased ning mille suhtes ilmselget kindlust ei ole. Sel kombel jõuab ta veendumuseni, et ainus kindel asi siin ilmas on mõtlemine. Kui inimene ütleb: "ma olen", siis järelikult ta ka on. See järeldus ongi geniaalne – ja me näeme, kui kartesiaanlik oli karupoeg Puhh, kui ta Jänesele ütles: "Aga keegi peab ju siin olema, sest keegi ütles, et "pole siin kedagi!""

René Descartes'i teemaline veebikataloog (Vaido Vähk)