Keelpillid

Poogenpillid


Viiul
See on viiul. Ta on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku. viiulisarnaseid pille tunti Indias juba enne Kristuse sündi. Esimese tänapäeva viiuli moodi pilli tegid itaalia meistrid 1497. a. Bolognas. Täiuslikke instrumente valmistasid XVII ja XVIII sajandil itaalja viiulimeistrid Amati, Guarneri ja Stradivari.
Viiuli kere koosneb omapärase kujuga piklikust kõlakastist, mille kaasja põhi on natuke kumerad. Kõlakasti kaane sees on kaks f-tähe kujulist kõlaava. Kõlakasti ülaosa külge kinnitub viiuli kael, mille peal on sõrmlaud (muusikute kõnepruugis "griff"). Viiuli kaela külge on omakorda kinnitatud toredasti keerdus pea, millel on natuke naljakas nimi -tigu. Teo alaosast käivad läbi häälestuspulgad. Nende külge kinnitatakse viiuli keeled ja häälestuspulki keerates saab keeli pingutada. Pillikeeli pingutatakse selleks, et nad hakkaksid helisema õigel kõrgusel. Seda tegevust nimetatakse pilli häälestamiseks. Viiuli teises otsas kinnituvad keeled keelehoidjale. Keelehoidja pannakse kõlakasti laiema otsa külge nööbiga. Selleks et viiuli keeled oleksid parajal kõrgusel sõrmlaua kohal, on kõlakasti keskpaigas kahe kõlaava vahel roop ja sõrmlaua lõpus teo juures sadul. Roop ja sadul kannavad pillikeeli. Mängimiseks asetab viiuldaja pilli vasakule rangluule ja toetab seda lõuaga. Viiuldaja sarnaselt on ehitatud ka teised sümfooniaorkestri keelepillide pere liikmed - alt, tšello ja kontrabass.

Helinäide

Vioola
See on alt. Sellel pillil on ka teine nimi - vioola. Ta on veidi suurem kui viiul ja kõlab seetõttu ka viiulist madalamalt. Alti kasutatakse põhiliselt ansamblipillina, kuid meie sajandil on ta huvi äratanud ka soolopillina. Alt pärineb XVI sajandil. Alti mängib pillimees samamoodi nagu viiulit - asetab pilli vasakule õlale ja toetab lõuaga.

Helinäide

Tšello
See on tšello. Ta on veel suurem kui alt, aga väiksem kui kontrabass. Seega kõlab ta siis aldist veel madalamalt, kuid kontrabassist kõrgemalt. Oma mahlaka ja varjundirohke kõla ning suurte mängutehniliste võimalustega on tšello populaarne nii soolo- kui ka ansamblipillina. Praeguse kuju ja mõõtmete sai tšello XVII sajandil kuulsalt itaalia viiulimeistrilt Antonio Stradivarilt. Mängimiseks asetab pillimees tšello põlvede vahele. Pill toetub kere laiema otsa külge kinnitatud kandepulgaga maha. Vanasti oli peen tšellot ka selliselt mängida nagu on kujutatud kõrvaloleval pildil.

Helinäide

Kontrabass
See on kontrabass. Ta on orkestri ja keelpillide perekonna kõige suurem pill. Kontrabassi nagu altigi kasutatakse enamasti ansamblipillina. Varaseim tänapäeva kontrabassiga sarnanev pill pärineb aastast 1566. Kuna kontrabass on keskmist kasvu mehe kõrgune, siis tuleb teda mängida püsti seistes. Pill toetub kere laiemale otsale kinnitatud kandepulgaga maha.

Helinäide

Need neli keelpillide pere liiget moodustavad sümfooniaorkestri olulise osa. Nelja peale kokku saavad nad mängida õige madalaid ja väga kõrgeid toone, mida muusikas kasutatakse. Keelpille on sümfoonia orkestris ka kõige rohkem: suurtes orkestrites on 28-30 viiuldajat, 10-12 aldimängijat 8-10 kontrabassisti.
Keelepillidest saab moodustada eraldi orkestri - viiul, vioola, tšello ja kontrabass - annavad kokku keelpilliorkestri. Väiksema mängijatearvuga (näiteks 8 viiulit, 3 alti, 1 tšello ja 1 kontrabass) keelpilliorkestrit nimetatakse kammerorkestriks. Tihti lisanduvad kammerorkestris keelepillidele ka mõned puhk- ja löökpillid.

Näppepillid

Harf on väga vana pill. tema ürgne esiisa - puupoognale pingutatud pillikeel - helises sumeritele juba 6000 aastat tagasi. Vanim mitme keelega harf pärineb Egiptusest. Sellel oli lai loogakujuline puuosa. Looga üks haru oli peenem ja teine haru laiem ning seest õõnes. Harude vahele olid tõmmatud keeled. Sellist tüüpi harf levis üle maailma kuni Hiinani ja Jaapanini välja. Veel tänapäeval kasutatakse niisuguseid harfe Birmas.
Teadmata ajal paigaldati Euroopas harfi loogaotste vahele tugipuu, mis aitas keelte pinget tasakaalustada. Nii oli siis lõpuks välja kujunenud kolmnurkne raamharf. Keldi hõimudel sai seesugune pill rahvapilliks. Sellega mängiti ainult kindlas helilaadis pillilugusid. Mängu ajal pillikeelte helikõrgust muuta ei saanud.
Kaasaegse pedaalharfi esimesed eksemplarid valmistas Pariisi pillimeister P. J. Cousineau 1782. aastal. Tema ametikaaslane S. Erard täiustas pilli ja 1820. aastal oli igasugustes helilaadides mängimiseks kõlblik harf valmis. Kaasaegsel kaksikpedaalharfil on kolmnurksele raamile tõmmatud 46-47 keelt. Neid saab harfimängija pingutada - nende helikõrgust muuta - 7 pedaaliga. Harfi alumisel küljel on kõlakast. Harfi mängitakse istudes. Harfimängija õlg toetab kõlakasti ülemist osa, mõlema käe sõrmedega tõmbab ta pillikeeled helisema ja kõlab imeline õrnalt kumisev harfihääl. Harf on populaarne soolo- ja ansamblipill.

Helinäide
Kitarr on Araabia päritolu keelpill. Kaasaegse kitarri eelkäijaks oli keskajal väga populaarne pill fiidel. Seda mängiti poognaga. Kitarril on 8-kujuline kõlakast, jaotustega sõrmlaud (vt. viiuli sõrmlaud), häälestuskruvid (vt. viiuli häälestuspulgad). Keelte arvu järgi eristatakse 6 keelega itaalia, 7 keelega vene ja 2-8 keelega havai kitarri. Itaalia ja vene kitarr on kujult sarnased, neid mängitakse sõrmedega näppides (siit ka nimetus "näppepill") või lipitsaga (plektroniga) keeli tõmmates.

Helinäide

Helinäide

1. Sõrmlaud
2. Pillikeeled
3. Roop
4. Häälestuspulgad
5. Lõuahoidja
6. Kõlakast
7. Kõlaavad
8. Poogen


1. Jõhvid
2. Selg
3. Konn
4. Kruvi

Poogen

Poognal on puust selg ehk vibu ja selle külge kinnitatakse jõhvid Neid on kimbus koos kuni paarsada tükki. Poogna selles otsas, mida pillimees käes hoiab, on kavala ehitus ja naljaka nimega asjake - konn- ja selle külge kinnitatakse jõhvid ühte otsa neid pingutada. Jõhve hõõrutakse kampoliga. See teeb nad karedamaks. Jõhvidega tõmmatakse risti üle pillikeelte, et need hakkaksid võnkuma. Keeli saab võnkuma panna ka poogna puust seljaga vastu neid lüües. Seda mänguvõtet tähistatakse itaaliakeelse väljendiga col legno.

viiuli griff ja kitarri griff

Sõrmlaud e. griff

Sõrmlaud valmistatakse enamasti mustast puust. Ta on paigutatud pillikaelale keelte alla. Neljakeelelise pilliga saaks nii (nagu keeled pärast häälestamist kõlama jäävad) mängida ainult neljatoonilisi lugusid. See oleks aga kindlasti üpris igav ja vaevalt niisugune neljatoonipill üldse kasutamist leiaks Selleks aga, et mängida hurmavaid pillilugusid, on vaja muuta keele pikkust. Mida pikem on pillikeel, seda kõrgem on toon. Keelepillimängija muudab sedasi oma instrumendikeelte pikkust, et vajutab neid vasaku käe sõrmedega vastu sõrmlauda. Niimoodi muutub pillikeele selle osa pikkus, mille mängija helisema tõmbab, ja ühtlasi ka toon, mis kuuldavale tuleb. Pillimees saab nüüd mängida igasuguseid viisikäike ja -keerutusi, mida tal parajast vaja on.
Viiuli, aldi, tšello ja kontrabassi sõrmlaual ei ole tähistatud tooni muutumise kohti. Nende sõrmlaud on sile. Teiste keelpillide - kitarri, mandoliini, balalaika, bandzo sõrmlaual on tooni muutumise kohtadesse paigutatud metallnaastud. See mõnevõrra lihtsustab mängimist. mänguvõtete erinevuse tõttu nimetatakse neid keelpille näppepillideks.

Roop. Sordiin

Pillikeeled toetuvad roobi peale ja roop annab nende võnkumised edasi kõlakastile. Roopi on vaja eelkõige selleks, et pillikeeled ei liibuks vastu sõrmlauda ja kõlakasti - siis ei saaks nad ju võnkuda.
Keelpillimängija kasutab mõne muusikapala mängimisel sordiini. See on väike kammikujuline puutükike, mis asetatakse roobile. Ta summutab roobi võnkumist ning seetõttu muutub pilli hääl sumedamaks ja mahedamaks. Muusikalõiku, kus on vaja mängida sordiiniga, tähistatakse itaaliakeelse väljendiga con sordino.

viiul, kitarr

Häälestuspulk

Keelpillide häälestuspulgad tehakse puust. Nad on tihedalt teo sisse surutud ja nende külge kinnitatakse pillikeeled. Häälestuspulka keerates saab pillikeelt pingutada ehk pilli häälestada. Näppepillidel (kitarr, mandoliin) on pillikeeled kinnitatud väikese metallist võlli külge. Võlli saab keerata hammasratta abil.

Lõuahoidja

Viiuli- ja aldimängija kasutavad lõuahoidjat. See on puutükk, mille sees on niisugune lohk, kuhu pillimehel on mugav lõuga toetada. Lõuahoidja kinnitatakse metallklambriga pilli külge ning ta aitab pilli paremini hoida mängimiseks vajalikus asendis ja ta ka kaitseb pilli. Pillimäng on tore ja lustlik, aga ta on ka päris raske töö, mis vahel naha õige märjaks võtab. Niiskus aga rikub instrumenti.

Kasutatud kirjandus: R. Kangro "Pillilugu"

Copyright Anu-Mai Lillo