Löökpillid

Löökpillid

Sümfooniaorkestri kolmas pillide rühm on löökpillid. See on väga liikmeterohke ja mitmekesine pere. Kõik löökpillid teevad häält ühel põhimõttel - mingi asjaga tuleb millegi vastu lüüa. Enamasti on see asi, millega lüüakse, väiksem kui see asi, mille vastu lüüakse. Eks ole ju uksele koputamisel lihtsam sõrmega vastu ust kui uksega vastu sõrme koputada. Mõnikord on kokkulöödavad asjad peaaegu ühesuurused, näiteks triangel ja trianglipulk, või siis ka päris ühesuurused, näiteks taldrikud. Löökriistamängija võib vastu oma pille lüüa mitmesuguse asjaga.

Löökpillid jagunevad ehituse järgi kahte rühma - idiofonid ja membrafonid. Idiofonid ehk "isehelisejad" on niisugused löökpillid, mille valmimismaterjal on vahetult ka helitekitajaks, näiteks gong, kastanjetid, kellad, marakaa jt. Membrafonid on niisugused löökpillid, kus mingi pinguletõmmatud kile tekitab heli. Pillimees lööb kas nahast või mõnest tehismaterjalist kile võnkuma ja pill teebki häält. Membrafonid on näiteks trummid, timpanid, bongod.

Nii idiofonid kui membrafonid jagunevad omakorda kahte rühma: häälestuvad ja mittehäälestuvad. Häälestuvad löökpillid tekitavad ühe (gong) või mitu (kellad) kindla kõrgusega heli, nendega saab ka viise mängida. Mittehäälestuvad löökpillid (triangel, trumm, tamburiin) ei anna kindla kõrgusega heli, vaid teevad igasuguseid tilinaid, kilinaid-kolinaid, mütsud, sahinaid ja klõbinaid. Näiteks, kui üritada triangliga mängida kena lauluviisi "Kes aias?", siis on see täiesti võimatu. Kelladega on aga naljaasi see viis maha mängida. Musitseerimise seisukohast ongi ehk olulisem , kas löökpill on häälestuv või mittehäälestuv. Selle jaotuse põhjal vaatleme neid järgnevalt. Kõigepealt mittehäälestuvad löökpillid.

Mittehäälestuvad

Suure trummi pillikere puust silindrile on mõlemale poole pingule tõmmatud nahk või ka mõnest muust materjalistkile. Nahka pingutatakse kruvidega. Vastu pingulolevat nahka lööb trummimees nuiaga ja trumm teeb madalat mütsuvat häält.

Väike trumm on ehitatud sama moodi nagu suur trumm. Lisaks on tal vastu ühte nahka pinguletõmmatud metallvedrud. Need põrisevad vastu nahka, kui pillimees lööb pulkadega vastu väikest trummi. Väike trumm on suurest trummist umbes niisama palju väiksem, kui palju on ploom väiksem suurest õunast.

Taldrikud olid tuntud juba vanas Assüürias. Nende esiisadeks peetakse Aafrika päritoluga ilma tilata kellukesi, mida teineteise vastu löödi.
Taldrikud on keskelt lohus metallkettad. Lohu keskel on auk, millest pannakse läbi nahast või riidest rihm. Rihma abil võtab pillimees taldrikud kätte. Taldrikuid saab mitut moodi häält tegema panna. Neid võib lüüa teineteise vastu, taldriku pihta võib lüüa puupulgaga, timpaninuiaga, metallharjaga. Iga mänguvõtte juures teeb taldrik erinevat häält. Taldrikuid võib kinnitada ka statiivile.

Tamburiin on iidne kultuspill Jaapani, Hiina, Tiibeti, India ja Turkmeenia rahvastel. Euroopa muusikute instrumentaariumi jõudis ta keskajal. 1440. aastal mainitakse, et Maini-äärse Frankfurdi moosekandid on tamburiini mänginud.
Tamburiin on puust rõngas, millesse on tehtud hulk piklikke avasid. Nendesse avadesse on paigutatud metallkettad. Kui pillimees raputab tamburiini või lööb sellega vastu oma teist kätt, siis hakkavad kettad tilisema. Mõnel tamburiinil on puurõnga peale tõmmatud nahk. Vastu seda nahka lööb pillimees sõrmedega. Siis tamburiin tümpsub ja tiliseb ühe korraga.
Helinäide

Kastanjetitaolisi Aasia päritoluga pille on leitud väljakaevamistel Egiptuses. Keskaegses Euroopas olid kastanjetid Hispaania tantsijataride populaarsed saatepillid.
Orkestris kasutatav kastanjett koosneb kolmest puutahvlikesest (võivad olla ka luust või plastmassist). Keskmine tahvlike ja pillivars, millest pillimees kinni hoiab, on üks tervik. Äärmised tahvlid on servapidi kinnitatud niidi või nahkpaelaga keskmise tahvli külge nii, et nad saaksid veidike liikuda. Tahvlitel on keskmise tahvli poolsel küljel väikesed õõnsused. Kui pillimees nüüd kastanjetti varrest raputab, löövad äärmised tahvlikesed vastu keskmist ja pill teebki häält. Niisiis on kastanjetil need asjad, mis millegi vastu löövad, juba pilli küljes olemas ja pillimehel pole vaja lisavahendit, et pilli häält tegema panna. Kastanjetid teevad toredat klõbinat.

Marakaa on puust varre külge kinnitatud suur seest tühi muna, mis enamasti on ise ka valmistatud puust. Muna sees on peotäis suuri liivateri, väikesi kivikesi, kuivatatud maisiteri või midagi muud. Kui pillimees marakaad edasi-tagasi liigutab, liiguvad teradki muna sisemuses ja põrkavad vastu seina. niimoodi teeb marakaa häält. Olenevalt sellest, mis muna sees liiguvad ja mis materjalist muna on tehtud, on ka pilli hääl erinev. Marakaa on eriti populaarne Ladina-Ameerika muusikas.
Helinäide

Triangel on kolmnurkseks painutatud metallvarras, mille otsad ei puutu kolmnurga tipus teineteisega kokku. Trianglit mängib pillimees nii, et hoiab niidi või paela abil pilli õhus ja lööb seda metallpulgaga. Triangel teeb heledat tilisevat häält.
Helinäide

Häälestuvad

Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli hääl. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam.
Timpani nahka pinguldab pillimees pedaali abil või 8 häälestuskruviga. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pillimees näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando'sid - libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada - see võib siis rebeneda.
Selleks et timpanite hääleulatus oleks suurem, valmistatakse eri suurusega timpaneid. Väiksemad katlad annavad kõrgemaid helisid, suuremad madalaid. Timpanit mängitakse vilt- või flanellpäiste timpaninuiadega.
Sümfooniaorkestris kasutatakse 2-5 timpanit.
Timpanid on väga vanad pillid. Koos tuubaga olid nad kuninglikeks pillideks Egiptuses, kogu Hommikumaal ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmistati XIX sajandi lõpul.

Kellad on üsna pikad metalltorud, mis on riputatud metallraamile. Iga toru teeb kindla kõrgusega häält. Puuhaamriga vastu neid torusid lüües saab pillimees mängida kirikukellade moodi kõlisevaid - kumisevaid viise. Pilliraami keskkoha kõrgusel on vildiga ääristatud aukudega laud, millest torud läbi lähevad. Lauda pöörates saab pillihelina summutada.
Selle pilli vanem sugulane on kariljon see on mingi hulk kindlasse kõrgusse häälestatud kelli mis erilise mehhanismi abil mängivad mõnd muusikapala Kariljone paigutati kirikutornidesse.

Ksülofon koosneb puitplaadikestest, millest igaüks teeb kindla kõrgusega häält. Vastu plaadikesi lüües saab pillimees mängida klõbisevaid viise. Plaadid on asetatud trapetsikujuliselt raamile kas nelja või kahte ritta. Praegu kasutatakse rohkem klaviatuuritaoliselt kahte ritta paigutatud plaatidega ksülofone. seda pilli mängitakse kahe ksülofonpulgakestega. Kasutatakse ka erilisi ksülofonilusikaid ja tugevast kummist peadega pulki. Ksülofon on populaarne soolopill.
Ksülofon pärineb Aasiast. Keskaegses Euroopas oli pill suures aus rändmoosekantide seas.
Helinäide

Marimba on ksülofoniga üsna sarnane pill. Ka marimba koosneb puitplaatidest, millest igaüks teeb kindla kõrgusega häält. Marimba kõla on aga pehmem kui ksülofonil. Marimba puitplaatide alla on paigutatud metalltoruresonaatorid (neid kasutatakse viimasel ajal ka ksülofonidel).
Helinäide

Kellamäng koosneb väikestest klaviatuurina puitraamile paigutatud metallplaatidest. Iga plaat teeb kindla kõrgusega häält. Vastu plaati lüües saab pillimees mängida heledalt tilisevaid viise. Kellamängu mängitakse kahe puuhaamrikesega. Kellamäng on arenenud ksülofonist. 1676. aastal meisterdas Amsterdami kellavalaja P. Hemony teadaolevalt esimese pilli, millel heli tekitamiseks kasutati erineva suurusega metallplaate.
Helinäide

Vibrafonil on suuremad metallplaadid kui kellamängul, seetõttu kõlab vibrafon ka madalamalt kui kellamäng. Vibrafoni metallplaatide alla on paigutatud toruresonaatorid. Torude sees on väikesed metallkettad, mida saab elektrimootori abil pöörlema panna. Kiiresti pööreldes avavad ja sulevad kettad torusid. See annab vibraatorile omapärase võnkuva hääle. Pilli mängitakse 2-4 viltotsalise puuhaamriga. Vibrafon eriti dzäss- ja kergemuusikas populaarne pill.

Kasutatud kirjandus: R. Kangro "Pillilugu"

	Suure trummi pillikere puust silindrile on mõlemale poole pingule tõmmatud nahk või ka mõnest muust materjalistkile. Nahka pingutatakse kruvidega. Vastu pingulolevat nahka lööb trummimees nuiaga ja trumm teeb madalat mütsuvat häält.

	Väike trumm on ehitatud sama moodi nagu suur trumm. Lisaks on tal vastu ühte nahka pinguletõmmatud metallvedrud. Need põrisevad vastu nahka, kui pillimees lööb pulkadega vastu väikest trummi. Väike trumm on suurest trummist umbes niisama palju väiksem, kui palju on ploom väiksem suurest õunast.
	Taldrikud olid tuntud juba vanas Assüürias. Nende esiisadeks peetakse Aafrika päritoluga ilma tilata kellukesi, mida teineteise vastu löödi. Taldrikud on keskelt lohus metallkettad. Lohu keskel on auk, millest pannakse läbi nahast või riidest rihm. Rihma abil võtab pillimees taldrikud kätte. Taldrikuid saab mitut moodi häält tegema panna. Neid võib lüüa teineteise vastu, taldriku pihta võib lüüa puupulgaga, timpaninuiaga, metallharjaga. Iga mänguvõtte juures teeb taldrik erinevat häält. Taldrikuid võib kinnitada ka statiivile.
	Tamburiin on iidne kultuspill Jaapani, Hiina, Tiibeti, India ja Turkmeenia rahvastel. Euroopa muusikute instrumentaariumi jõudis ta keskajal. 1440. aastal mainitakse, et Maini-äärse Frankfurdi moosekandid on tamburiini mänginud. Tamburiin on puust rõngas, millesse on tehtud hulk piklikke avasid. Nendesse avadesse on paigutatud metallkettad. Kui pillimees raputab tamburiini või lööb sellega vastu oma teist kätt, siis hakkavad kettad tilisema. Mõnel tamburiinil on puurõnga peale tõmmatud nahk. Vastu seda nahka lööb pillimees sõrmedega. Siis tamburiin tümpsub ja tiliseb ühe korraga. Helinäide
	Kastanjetitaolisi Aasia päritoluga pille on leitud väljakaevamistel Egiptuses. Keskaegses Euroopas olid kastanjetid Hispaania tantsijataride populaarsed saatepillid. Orkestris kasutatav kastanjett koosneb kolmest puutahvlikesest (võivad olla ka luust või plastmassist). Keskmine tahvlike ja pillivars, millest pillimees kinni hoiab, on üks tervik. Äärmised tahvlid on servapidi kinnitatud niidi või nahkpaelaga keskmise tahvli külge nii, et nad saaksid veidike liikuda. Tahvlitel on keskmise tahvli poolsel küljel väikesed õõnsused. Kui pillimees nüüd kastanjetti varrest raputab, löövad äärmised tahvlikesed vastu keskmist ja pill teebki häält. Niisiis on kastanjetil need asjad, mis millegi vastu löövad, juba pilli küljes olemas ja pillimehel pole vaja lisavahendit, et pilli häält tegema panna. Kastanjetid teevad toredat klõbinat.
	Marakaa on puust varre külge kinnitatud suur seest tühi muna, mis enamasti on ise ka valmistatud puust. Muna sees on peotäis suuri liivateri, väikesi kivikesi, kuivatatud maisiteri või midagi muud. Kui pillimees marakaad edasi-tagasi liigutab, liiguvad teradki muna sisemuses ja põrkavad vastu seina. niimoodi teeb marakaa häält. Olenevalt sellest, mis muna sees liiguvad ja mis materjalist muna on tehtud, on ka pilli hääl erinev. Marakaa on eriti populaarne Ladina-Ameerika muusikas. Helinäide
	Triangel on kolmnurkseks painutatud metallvarras, mille otsad ei puutu kolmnurga tipus teineteisega kokku. Trianglit mängib pillimees nii, et hoiab niidi või paela abil pilli õhus ja lööb seda metallpulgaga. Triangel teeb heledat tilisevat häält. Helinäide

	Timpan on sümfooniaorkestri löökpillide rühma kõige tähtsam pill. Ta teeb madalat kumisevat häält. Timpan on metallkatel, mis on kaetud pinguldatud nahaga. Nahk teeb niisuguse kõrgusega häält, nagu parajasti vaja. Mida suurema pinge all on timpani nahk, seda kõrgem on pilli hääl. Kui naha pinge on nõrgem, on ka pilli hääl madalam. Timpani nahka pinguldab pillimees pedaali abil või 8 häälestuskruviga. Timpanikatla kõrval üleval ääres on skaala, millelt pillimees näeb, millise kõrgusega häält pill parasjagu teeb. Pedaali abil saab pillimees teha timpanil väga põnevalt ja salapäraselt kõlavad glissando'sid - libiseda sujuvalt ühelt toonilt teisele. Timpaninahka ei tohi aga liiga palju pinguldada - see võib siis rebeneda. Selleks et timpanite hääleulatus oleks suurem, valmistatakse eri suurusega timpaneid. Väiksemad katlad annavad kõrgemaid helisid, suuremad madalaid. Timpanit mängitakse vilt- või flanellpäiste timpaninuiadega. Sümfooniaorkestris kasutatakse 2-5 timpanit. Timpanid on väga vanad pillid. Koos tuubaga olid nad kuninglikeks pillideks Egiptuses, kogu Hommikumaal ja Indias. Timpanitega edastati teateid ja tehti sõjakäikudel toonust tõstvaid ähvardushääli. Esimesed pedaaliga timpanid valmistati XIX sajandi lõpul.
	Kellad on üsna pikad metalltorud, mis on riputatud metallraamile. Iga toru teeb kindla kõrgusega häält. Puuhaamriga vastu neid torusid lüües saab pillimees mängida kirikukellade moodi kõlisevaid - kumisevaid viise. Pilliraami keskkoha kõrgusel on vildiga ääristatud aukudega laud, millest torud läbi lähevad. Lauda pöörates saab pillihelina summutada. Selle pilli vanem sugulane on kariljon see on mingi hulk kindlasse kõrgusse häälestatud kelli mis erilise mehhanismi abil mängivad mõnd muusikapala Kariljone paigutati kirikutornidesse.
	Ksülofon koosneb puitplaadikestest, millest igaüks teeb kindla kõrgusega häält. Vastu plaadikesi lüües saab pillimees mängida klõbisevaid viise. Plaadid on asetatud trapetsikujuliselt raamile kas nelja või kahte ritta. Praegu kasutatakse rohkem klaviatuuritaoliselt kahte ritta paigutatud plaatidega ksülofone. seda pilli mängitakse kahe ksülofonpulgakestega. Kasutatakse ka erilisi ksülofonilusikaid ja tugevast kummist peadega pulki. Ksülofon on populaarne soolopill. Ksülofon pärineb Aasiast. Keskaegses Euroopas oli pill suures aus rändmoosekantide seas. Helinäide
	Marimba on ksülofoniga üsna sarnane pill. Ka marimba koosneb puitplaatidest, millest igaüks teeb kindla kõrgusega häält. Marimba kõla on aga pehmem kui ksülofonil. Marimba puitplaatide alla on paigutatud metalltoruresonaatorid (neid kasutatakse viimasel ajal ka ksülofonidel). Helinäide
	Kellamäng koosneb väikestest klaviatuurina puitraamile paigutatud metallplaatidest. Iga plaat teeb kindla kõrgusega häält. Vastu plaati lüües saab pillimees mängida heledalt tilisevaid viise. Kellamängu mängitakse kahe puuhaamrikesega. Kellamäng on arenenud ksülofonist. 1676. aastal meisterdas Amsterdami kellavalaja P. Hemony teadaolevalt esimese pilli, millel heli tekitamiseks kasutati erineva suurusega metallplaate. Helinäide
	Vibrafonil on suuremad metallplaadid kui kellamängul, seetõttu kõlab vibrafon ka madalamalt kui kellamäng. Vibrafoni metallplaatide alla on paigutatud toruresonaatorid. Torude sees on väikesed metallkettad, mida saab elektrimootori abil pöörlema panna. Kiiresti pööreldes avavad ja sulevad kettad torusid. See annab vibraatorile omapärase võnkuva hääle. Pilli mängitakse 2-4 viltotsalise puuhaamriga. Vibrafon eriti dzäss- ja kergemuusikas populaarne pill.